Folkloori näited. Näited folkloori väikestest žanritest, folkloori teosed

Folkloor kui suuline rahvakunst kujutab rahva kollektiivset kunstimeediat, mis kajastab selle põhilisi idealistilisi ja elulisi tegelikkusi, usulisi maailmavaateid. Sellist loovust loovad terved inimesed ja see kajastub luuletuses, rahvakunstis, arhitektuuris, tantsides, dekoratiivses, rakenduslikus ja kunstilises loovuses.

Folkloori näited paljastavad end paljudes tänapäeva inimelu valdkondades, alates lonkade laulust kuni rõivakollektsioonide loomiseni.

Suulises kõnes folkloori näideteks on peamiselt chastooshkas, vanasõnad, ütlused, lühidalt kõne ringluses, mida inimesed igapäevaelus kasutavad.

Vene folkloori peamised žanrid

Folkloor jaguneb kolme liiki, millest igaüks süstematiseeritakse vastavalt subjektiivsele ja objektiivsele orientatsioonile, samuti kunstilise väljenduse viisidele.

Esimene folkloori tüüp on eepik, mis kujutab endast ümbritseva maailma objektiivsete hinnangutega kajastatud teoseid. Sellise folkloori poeetilised näited - erinevad epics, ballaadid, ajaloolised laulud ja vaimsed salmid.

Prouaalne eepika on jagatud muinasjutuks ja keeruliseks proosaks, millest esimesed on loomade ja võlujuttud, anekdoodid; Teiseks - bylichki, legendid ja legendid.

Teine tüüp on lüra, mis peegeldab subjektiivseid kogemusi ja inimese sisemist maailma. Need on folkloori teosed, mille näited on ilmunud lamentatsioonides, chastushki ja lauludes. Kõiki neid teoseid saab jagada rituaalideks ja ebatavalisteks tekstideks vastavalt nende eesmärgile.

Kolmas folkloori tüüp on dramaturgilised teosed, mis väljendavad suhtumist reaalsusesse mängimisega. Näideteks võivad olla teatrietendused, nukuteater, piltide teater, rituaalid ja dramaatilised mängud.

Neljas tüüp on kõnesituatsioonide folkloor - vanasõnastikud, vanasõnad, vaimud, head soovid, teaserid, keele keerised ja mõistatused.

Vene rituaal rahvaluule

See on jagatud kalendrisse ja perekonda. Kalendri tüüp on suur hulk traditsioonilisi praktilisi rituaale ja uskumusi, mis on mõeldud inimese abistamiseks, klanni ja küla ellujäämise tagamiseks, kariloomade ja põllumajanduse saagikuse suurendamiseks. Kalendri folkloor loodi ja paljundati aastaringselt. Näiteks Maslenitsa, kelle eeskirjad järgisid vene keelt nädalas.

Perekonna riituliigile orienteeritud folkloori näited on lamentatsioonid, vandenõu laulud, varandus, samuti võluväelised rituaalsed tegevused, mille eesmärk on tulevaste abikaasade ja armastuse leidmine. Mis tahes pulmade ja pulmadega seotud tegevustega kaasnes ka rituaalide folkloorielementide kogum - rukoobem, kokkumängu, matmispaik ja muud.

Folkloori teater

Näiteid vene folkloorist võib tuua teatris. Teadlased jagavad dramaatilist rahvakunsti oma ajaloolistes evolutsioonilistes etappides pre-teatri- ja teatriliseks.

Vana folkloori näiteid võib näha kalendristundidel ja -mängudes, näiteks tujutamise protsessides, nukkude Carnival, Yarila, Kupala tegemisel ja nendega tegutsemisel. Need eelteatriaalsete tegevuste elemendid esinevad ka perekonna pulmaringluses, näiteks pruudi lunastamisel või tema rolli tüdrukute mängides.

Venemaal arenesid rahvakunsti teatervormid alles 17. sajandi keskpaigaks. Tegelikult on see dramaatiline teatri loovus tänapäevases mõttes.

Eraldi teatri folkloorile osaks oleva rahvakunsti esindajatest koosnevas grupis on vaja lisada pimedaid - koomikke, koolitajaid, tantsijaid ja muusikuid.

Folkloori luule iseloomustus

Folkloori poeetilised teod, mille näited on arvukad, on lisatud vene õppekeeleprogrammile kirjanduses ja emakeeles. Sellised folköödad on eepikad, vaimsed salmid, ajaloolised laulud, kirjanduslaulud, ballaadid, ditties ja laste poeetilised laulud. Kõik need suulise rahvakunsti folkloori näited, mis põlvest põlve levitatakse, moodustavad populaarse ideoloogia ja mütoloogia aluse. Näiteks eepikides kirjeldatakse rahvusliku kangelase kujutist, ajaloolises lauses ilmuvad tema strateegilised ja taktikalised anded; Chastushki ja lastelaulud moodustavad huumoritunde ja situatsioonilise leidlikkuse; Mängulises ja koomilises lauses on naeruvääristanud tegelaste negatiivsed omadused.

Fantastiline folkloori proosa

See žanr on proosast kirjalik ja suuline vorm, mis on müüdist eraldatud ja jutustab tõeliste kangelastega toimunud väljamõeldud sündmuste kohta. Rahvaluulejutud on kättesaadavad kõigile maailma rahvastele. Nad esindavad mitmeid tüüpilisi jooni - lood, esemeid ja elutu loodust, rumalate vaimude petmist ja maagiat. See folkloori žanr sisaldab ka legende, anekdoote ja kumulatiivseid keti muinasjutte. Tasub öelda, et haldjasžanr võib nii mütoloogilise luule žanrist voolata, kui ka muutuda selle tagasi.

Muinasjuttu folkloori näited suulises kõnes on mitmekesised kui kirjalikus kõnes, mis tuleneb jutustaja subjektiivsest tajumisest. Need on kumulatiivse keti muinasjutu Kolobok ja Repka variandid, Fox ja Crane, Cat, Rooster ja Fox, Fox ja Wolf. Puhta jõu jutustuste seas on võimalik meenutada "haned-luiged", "Koschey on Immortal".

Maagiliste loomade või esemete osalusel on muinasjutud, kus peategelane on võlukunstnik, näiteks "Finist Yasen Sokol", "Ivan Tsarevich ja Grey Wolf", "Pike soovide järgi". Taimed ja loodusnähtused oma maagiaga on leitavad peaaegu igas muinasjutul - räägivad õunapuud, jõed ja tuul, püüavad varjata peategelast pealetungist, välja arvatud surmast.

Folkloori proos on vene deemonoloogia võti

Teine folkloori proosa kiht on ebaharilik. Seda esindavad loodused või elukorraldused, räägivad inimese kontaktid teiste maailmaosade esindajatest - nõidad, kurjad, kikimorid, vaimud jms.

Tuleb märkida, et kõik need olendid on jõudnud kohal olevasse teadvusepilditesse sajandite sügavustest ja neil on pre-kristlik paganlik päritolu.

Sügavprosesaalse folkloori kategooria hõlmab ka lugusid pühamudelitest, imetest ja pühakutest, kes neid loovad - siin ilmnes kõrgemate jõudude ja kristlikus usus jõudnud mehe suhtlemise teema.

Folkloori proseerivad näited, mis viitavad selgitamata kihile, on üsna mitmekesised - need on legendid, legendid ja luuletused ning lugusid une kohta.

Kaasaegne vene folkloor

See koosneb kahest kihist, mis eksisteerivad koos ja perioodiliselt üksteisega voolavad.

Esimene kiht koosneb rahvuslikest traditsioonidest ja uskumustest, mis on üle antud kaasaegsetele reaalsustele. Need on tänapäeval aktuaalsed vanasõnad, religioossed ja igapäevased rituaalid, märgid. Kaasaegse elu iseloomulikust venekeelse folkloori näiteid võib täheldada nii igapäevaelus (luues luutikku materiaalsete kaupade leidmiseks) kui ka puhkuse ajal. Rituaalsed pidulikud folklorilised elemendid hõlmavad jõulupuudele tehtud jõulukolleite.

Kaasaegse linnakeskkonna teine kiht on palju noorem ja esindab usku tehnogeensetesse teaduslikesse teooriatesse, mis on kujundatud vastavalt inimeste uskumustele ja hirmudele.

Kaasaegne linnakollektsioon

See toimib kui kollektiivne pilt linnade elanike hirmudest ja veendumustest, mis pärinevad tööstusjärgsest perioodist, kui vanade vene uskumuste iidse kihi karmid elutingimused ja tehnoloogiline progressi tegi.

Vene kaasaegse reaalsusega kajastavad folkloori näited on suures osas orienteeritud mitmete inimeste hirmudele. Enamasti on need laulud, rituaalid ja žestid, mis on välja töötatud teiste möödajõudude ("pimedate kuninganna") kutsumiseks: erinevate ajalooliste isiksuste kummitused, vaimud, Jumala Provideerimise ilmingud ja erinevad essentsid.

Rahvaluule loovuse üksikud elemendid on kaasatud tööstusliku iseloomuga teaduslikult orienteeritud teooriatesse.

Internetti üle ujutatud tänapäeva legendides kasutatud linnakollektsioonid on lugu külastatavatest jaamadest ja metroodest suletud kohta, umbes mahajäetud punkritest ja mitmesugustest lõpetamata loodest koos kaasnevate lugudega salapäraste tubade, aparaatide ja elusolendite kohta.

Kirjanduslik folkloor - alates kroonikatest kuni tänapäevani

Vene kirjandus, mis on rikkalikult folkloorielementidega, on jagatud kahte kihti: see jõudis meile 12.-16. Sajandist, mis on toetus mis tahes hilisemate sümboolsete kujutiste ehitamisele; Loodud 17.-19. Sajandist, kasutades neid pilte oma lugudes. Seega on kirjanduses toodud folkloori näited mõlema perioodi teostel. Mõtle kõige kuulsamaid neist allpool.

Igorite kampaania laulude folkloori näited seisnevad peamiselt paganlike jumalate peategelaste metafoorilistes võrdlustes, näiteks Boyanit nimetatakse Velesi ões, vürstid nimetatakse Dazhbogi lapselasteks ja tuuled on Stribozhyimi lapselapsed. Samuti fikseeriti autorikaebus Suur Hobusele.

Tänapäeva kirjanduses kasutavad peategelased oma igapäevaelus folkloriaelemente.

Folkloori näited luuletusest "Kellele Venemaal elab hästi" pärinevad väikestest ja lüürilistest folkloriliste perekondade alast, sealhulgas ettepanekud, chastushki, ütlused ("kiita heinakuhjas rohtu ja kapten kirstu"), pöörduda rahvamärkide poole (peatükk "Talupoeg Naine" Kui külaelanikud Matryona näevad põllukultuuride ebaõnnestumise põhjuseid, et ta "... oli jõulude jaoks puhas tükk ..."), aga ka folk-vene laulude ("Barschinny", "Hungry") teksti sisestamine ja püha digitaalsete sümbolite kasutamine Seitse talupoegat, seitse pojad).

Väikesed rahvaluuležanrid

Nad teevad välja väikseid folkloori teoseid, mis sünnistuvad ellu. Need on väikesed folkloori žanrid, mille näiteid võib täheldada emaga ja lapsega suhtlemisel. Niisiis, pestles (poeetilise vormi lugudes), poteški (laulukõned, kasutades lapse käepidemete ja jalgade sõrmede žeste), naljad, proklamatsioonid, loendurid, keele keerised ja mõistatused, määratakse keha liikumise vajalik rütm ja edastatakse lihtsad storylines.

Esimesed inimelu folkloori žanrid

Lollaby laulud ja pestles on muistset päritolu. Need on osa nn ema poeesist, mis siseneb lapse elu alates selle sünnist.

Pestlejad on rütmilised lühikesed laused, mis kaasnevad ema ja vastsündinu tegevusega. Neis koos sisuga on rütm oluline.

Lullaby laul koos oma teksti ja lugusid on suunatud lapse saavutamiseks une ja ei nõua muusikariistade kasutamist. Selles žanris on alati amuleti elemendid, mis kaitsevad vastsündinu vaenulike jõudude eest.

Väikesed folkloori žanrid, mille näited on toodud ülalpool, on vanim rahvakunsti kiht.